Kaaliumsulfaadi vurr

Kaaliumväetis on meil kõige levinum väetis. Kas teate, milliseid väetisi seal on? Kaaliumkloriid, kaaliumnitraat, kaaliumsulfaat, kaaliumdivesinikfosfaat ja puutuhk on kõik väga head kaaliumväetised. Viljapuuaedades kasutatakse kõige sagedamini kaaliumsulfaati. See on vees lahustuv, kõrge kasutusmääraga ja mõõduka hinnaga. See võib puuviljade laienemisele värvi lisada ja kvaliteeti parandada.

Üks aaker viljapuuaeda kasutab aastas umbes 150 kilogrammi. Seda saab maha matta, eetrisse saata või tilgutada. Kasutusviis on paindlik ja mugav. Kvaliteetset kaaliumsulfaati saab kasutada ka lehtede pihustamiseks. Sellel on ilmne mõju puuviljade paisumisele ja lõhenemisele ning see on ka väga kuluefektiivne. Siiski tuleks tähelepanu pöörata kasutamise ajale ja kontsentratsioonile. Kaaliumsulfaadil on palju eeliseid ja seda tuleks kasutada teaduslikult.

Liigne või sagedane kasutamine põhjustab ka mulla hapestumist, mis põhjustab põllukultuuride mangaanimürgitust või juurte mustamist ja mädanemist. Seetõttu tuleks kaaliumsulfaadi pikaajalist kasutamist kombineerida mõnede orgaaniliste väetiste, aluseliste väetiste, lubja- ja muude hapestavate väetistega. Kõige parem on seda kasutada vaheldumisi koos teiste kaaliumväetistega, et toitumine oleks terviklikum.

Esiteks on kaks suurt kaaliumväetiste kategooriat, millest üks on üheelemendilised kaaliumväetised ja teine ​​kaaliumi sisaldavad liitväetised. Tavalised üheelemendilised kaaliumväetised hõlmavad kaaliumkloriidi, kaaliumsulfaati ja kaaliumsilikaati. Kaaliumkloriid: päritolu järgi jagatud kahte tüüpi: punane ja valge; välimus on jagatud plokk-, pulbri- ja ebakorrapärasteks graanuliteks; kaaliumoksiidi sisaldus (väljendatud K2O%) on importtoodete puhul üldjuhul 60% ja kodumaiste toodete puhul 57% või 60%. Kaaliumsulfaat: tavaliselt valged kristalsed osakesed või pulber. Mõned tooted on lisandite tõttu kergelt kirjud. Kodumaine kaaliumsulfaat hõlmab Lop Nuris või Taiwanis toodetud kaaliumsulfaate, mis sisaldavad tavaliselt 50% K2O, ja Saksamaal toodetud sulfaate on 54%. Kaaliumsilikaat: tumehall pulber, tööstuslik kõrvalsaadus, selle sisaldust saab kinnitada ainult testimise teel, tavaliselt on K2O 10–14% ja see on aluseline. Levinud kaaliumi sisaldavad ühendväetised, kolmekomponentsete liitväetiste kaaliumisisaldus on näha pakendikotist: N-P2O5-K2O. Kahekomponentne liitväetis – kaaliumnitraat: valged kristalsed osakesed, mida turul harva kohtab. Teiseks on kaaliumväetiste ehtsuse eristamine väga keeruline ja see tuleb lõpuks testimise teel lahendada. Siin tutvustatud lihtne kaaliumväetise identifitseerimismeetod on vaid kvalitatiivne identifitseerimismeetod, mis ei suuda tuvastada kaaliumisisaldust ja on piiratud mõjuga. Üks on raudpleki põletamise meetod: pange paar väetiseosakest (suurt või väikest) kuumale raualehele ja põletage need. Neid, mis ei sula, millel puudub lõhn ja kuumutamisel põrkuvad, võib jämedalt identifitseerida kaaliumväetisena. Kui raudplekk on kaldu nii, et väetiseosakesed põlevad otse kõrgel temperatuuril, ilmuvad värvilised leegid. Kuldsed ja läikivad leegid on naatrium ja helekollane koos lavendli leegiga on kaalium. Samuti on olemas teatud tüüpi kaaliumkloriidväetis, mis võib olla telliskivipunane, helepunane või valge. Tuvastamismeetodiks on ka põletamine raudplekile. Kaaliumkloriidväetised on lahustumatud ja lõhnatud; samas kui fosfaatväetised on helehallid ja kuigi need on samuti lahustumatud, on neil lõhn. Lisaselgitus: Kui raudpleki väetiseosakesed sulavad pärast kõrget temperatuuri ja on paksu suitsu, siis need, millel on ammoniaagilõhn, on ammooniumlämmastikväetised ja need, mis ainult sulavad ilma ammoniaagilõhnata, võivad olla nitraadid; kui väetiseosakesed raudplekil ei sula ega hüppa, vaid neil on hapu või luu lõhn, võivad need olla fosfaatväetised. Teine meetod on kasta küllastunud kaaliumväetise lahus traadirõngale, põletada see kõrge temperatuuriga leegil ja jälgida leegi värvi, kuid kaaliumi ja naatriumi leegi värve on raske eristada. Kui aga kohtate turul tavapärast kehvema kvaliteediga kaaliumväetisi, näiteks puhastamata kaaliumpäevakivi väikseid tükke või pulbreid, saate lahustuva kaaliumi sisaldust määrata ainult keemilise analüüsi abil. Ainuüksi põlemismeetod saab olla ainult kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne, see tähendab, et see suudab eristada ainult tõelist ja valet, kuid mitte kõrgemat ja madalamat. Seega, kui põllumehed otsustavad väetisi osta, peaksid nad minema tavalistesse müügipunktidesse, et mitte lasta end petta.

Kaaliumsulfaat on tavaline anorgaaniline sool keemilise valemiga K2SO4. Selle lahustuvust mõjutavad paljud tegurid, nagu temperatuur, rõhk ja lahustunud aine vastastikmõjud.

Lahustuvus on tihedalt seotud temperatuuriga. Üldiselt suureneb temperatuuri tõustes ka kaaliumsulfaadi lahustuvus. Kirjanduse andmetel on toatemperatuuril (umbes 25 °C) kaaliumsulfaadi lahustuvus umbes 11,5 grammi 100 milliliitri vee kohta. Kui temperatuur tõuseb 100 kraadini Celsiuse järgi, on lahustuvus umbes 110 grammi 100 milliliitri vee kohta. On näha, et kaaliumsulfaadi lahustuvus kõrgel temperatuuril on palju suurem kui toatemperatuuril.

Kuna kaaliumsulfaat on ioonne ühend, laguneb see vees lahustatuna K+ ja SO4-2 ioonseteks vormideks. See ioonide dissotsiatsiooniprotsess on endotermiline. Seetõttu on lahustuvus seotud ka lahustunud aine interaktsioonidega. Selle omaduse tõttu saab kaaliumsulfaati kasutada jääsulatusvahendina, mis neelab jääga ühinemise protsessis soojust, alandab jää sulamistemperatuuri ja kiirendab sulamist.

Lahusti omadused mõjutavad ka kaaliumsulfaadi lahustuvust. Näiteks kui lahustina kasutatakse ammoniaagivett, võib kaaliumsulfaat reageerida ammoniaagiveega, moodustades ammooniumsulfaadi. Seetõttu sõltub kaaliumsulfaadi lahustuvus ka lahusti koostisest.

Kaaliumsulfaadi lahustuvus on kõige tihedamalt seotud temperatuuriga. Temperatuuri tõustes suureneb ka lahustuvus. Samal ajal mõjutavad selle lahustuvust ka muud tegurid, näiteks lahusti omadused. Kaaliumsulfaadi hea lahustuvus muudab selle laialdaselt kasutuseks paljudes valdkondades, nagu põllumajandus, keemiatööstus jne.